Juba hommikul panime pannile hääled sisse, et pannkoogilõhn aitaks lastel ninad ja varbad kenasti raamatukogu poole keerata. Nüüd ongi sajad pannkoogid suud üles leidnud. Koogiootajatel ajas suu vett jooksma juba kirjanik Anti Saare tervitusvideo, mis oli üles võetud otse sündmuskohalt ehk siis säriseva koogipanni äärest. Meil olid vaieldamatult kõige popimad eriti väikesed pannkoogid.

Moosi mekkimise mõistatus oli üks äraütlemata magus ettevõtmine. Iga moos ootas maitsejalt õiget nimesilti. Kuidas maitseb tikker, vaarikas, mustsõstar, õun, kõrvits, rabarber, pohl moosi sees, võib küll ära tunda, aga kui mängu tulevad ka veel virsikud, sidrunid, apelsinid, pihlakad, arooniad,siis läheb mõistatamine jube keeruliseks. Mõned lapsed leiutasid hoopis oma liigituse: kõige parem moos, väga hea moos, kah hea moos, veidi hapu moos, liiga hapu moos. Lemmikuteks olidki tegelikult puhta maitsega ehk ühemammumoosid: õunamoos, vaarikamoos ja mustsõstramoos. Tänavune värskelt vurritatud mesi oli ka hinnatud koogimääre. 

Mis aineid ja vahendeid koogiteo õnnestumiseks vaja läheb, sai lahendada otsirajal. Raamatud olid ilmselt kreepsu äärel, kui raamaturiiulile nende naabriks pressis pann, jahutops, piimapakk või munakolmik. Koogipäeva pidupäevasuse rõhutamiseks prooviti ka salvrättidest kaunistuste voltimist. Salvrätiga suupühkimine on selle kõrval käkitegu.

Just Anti Saare raamat „Suur koogitegu“ õhutas selle koogi- ja moosihõngulise päeva läbiviimisele. Pidage meeles: head mõtted suvevaheaja sisustamiseks leiad ikka raamatust.