Laupäeval, 8. novembril kell 13-14 saab raamatukogu esimesel korrusel kohtuda autogrammikoguja Mati Vihmaniga, kes tutvustab näitust ja räägib oma kollektsioonist.
Mati Vihman (Vichmann) sündis 1952. a. Krasnojarski krais Idrinski raj. 1976. a. lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli filoloogi, inglise keele õpetajana. Töötas õpetaja-metoodikuna mitmetes koolides, oli koolivalitsuse asejuhataja. 1993. a. töötas Eesti Pangas, Pangaliidus ja Krediidipangas koolitusjuhina. 2013. a. pensionär. Huvialadeks kollektsioneerimine, kirjandus, muusika, kunst, reisimine, loodus jne. Avaldanud artikleid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, korraldanud näituseid. 2020. a. ilmus temalt raamat “Kilogramm autogramme” (kirjastus “Hea Lugu”).
"See oli 1967. aastal, olin siis Loksa keskkooli 15aastane õppur, kui kui juhtusin kuulama raadiosaadet, kus oma hobi tutvustas tolleaegne Eesti suurim autogrammikütt Helle Rätsep Otsustasin ka hakata kirja teel koguma kuulsate ja mulle sümpaatsete inimeste autogrammidega väärtustatud fotosid.
Esimese vastuse sain 1. veebruaril 1968. aastal (56 aastat tagasi) Kuuba peaministrilt Fidel Castrolt. Minu kogus on üle tuhande autogrammi riigijuhtidelt (Nikolas Sarcozy, Jean-Claude Juncker, Kersti Kaljulaid), sportlastelt (Jean-Claude Killy, Tom Okker, Jaan Talts, Baruto), näitlejatelt (Sophia Loren, Gina Lollobrigida, Claudia Cardinale, Jüri Järvet), kirjanikelt (Arthur Miller, Astrid Lindgren, Betti Alver, Heljo Mänd), lauljatelt (Catherina Valente, Gisela May, Les Swingle Singers, Frank Sinatra), kunstnikelt (David Alfaro Siqueiros, Edgar Valter), teadlastelt jt. Muidugi on palju fotosid autogrammidega ka Eestist (Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilves, Arvo Pärt, Eri Klas, Heli Lääts, Georg Ots). Mitmed minu kogu kuulsused on elavate seast lahkunud ja nende autogrammid on haruldusteks muutunud (Zarah Leander, Rene Clair, Georges Simenon, Christiaan Barnard, Luxemburgi suurhertsoginna Charlotte, Norra kuningas Olav V jne). Kuna ma alati täpset aadressi ei teadnud, ei jõudnud kõik kirjad kohale ja ka kõik kuulsused ei vastanud (nt Greta Carbo).
Palju tuli lugeda nende inimeste kohta, kellele tahtsin kirjutada. Valisin ilusad margid ümbrikule, kiri tuli kirjutada ilusa käekirjaga ning oma austust takti ja diplomaatiaga edastada. Mina kirjutasin inglise keeles, aga vastuseid tuli nii soome, rootsi, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania, portugali kui ka vene keeles. Siis tuli sõnaraamatu abil vaeva näha, et kirja sisust aru saada. See oli suurepärane võimalus tollal keeli õppida ja nii tekkiski mul huvi keelte vastu. Lõpetasingi Tartu Ülikooli romaani-germaani filoloogina 1976.a.
Mõnikord tuli vastus ruttu – nädalaga, vahel pidi pool aastat ootama. Alati tänasin kõiki vastajaid kirja ja postkaardiga, sest võimalik, et olin ainuke inimene Eestist, kes sellele kuulsusele kirjutas.
Kuulsused on sageli väga hõivatud, teevad palju tööd, et oma andeid arendada ja tuntuks saada. Olen oma huvialast rääkinud Eesti raadios, televisioonis ja kirjutavas pressis, esinenud koolides õpilastele ja korraldanud näitusi. Tänapäeval on autogramme kirja teel palju raskem paluda. Austajate kirjadega tegelevad agentuurid, kelle teenused on tasulised. Inimesed kaitsevad oma privaatsust, ei vasta palvetele. Hobist on tekkinud äri, autogramme müüakse, ostetakse ja vahetatakse. Mina leian siiski, et iga foto ja autogrammi puhul on tegemist kingitusega minule. Mina neid ei arvusta, edasi ei kingi, ei müü ega vaheta (kingitusi võtan küll vastu!). Kui juba olen oma sümpaatiale kirjutanud, siis tähendab austan, imetlen ja pean temast lugu!"
